Bodhisattva'd peavad hakkama poliitikuteks

Frank Visser'i poolt faksi teel Ken Wilber'iga tehtud intervjuu; 15. juuli 1995

Milline on Sinu arvates transpersonaalsete uuringute hetkeseis? Kas see valdkond on muutunud küpsemaks? Kas ta suundub kuhugi? Stagneerub?

Transpersonaalne valdkond on tõepoolest küpsemaks saanud, kuigi tegemist on suhteliselt noore distsipliiniga. Kuid ma pean tunnistama, et kümmekond aastat tagasi oli ta tõepoolest stagneerunud. Leidus küll korralikke töid, ja mõned suurepärased teoreetikud tegid isegi superhead tööd, kuid horisondil ei paistnud midagi uut ega põnevat – vähemalt nii mulle näis. Ma usun, et probleemiks oli see, et ikka veel alles otsiti võimalust, kuidas siduda transpersonaalset psühholoogiat suuremate küsimuste ja teemadega. Transpersonaalne psühholoogia üritas laieneda transpersonaalseteks uuringuteks.

See on väga huvitav fakt, sest "transpersonaalne psühholoogia" koosneb peaaegu vastuolulistest sõnadest. See on umbes nagu "transpersonaalne personaalne" või "trans-psühholoogiline psühholoogia." Vanades tarkusetraditsioonides on alati eristatud psyche't – individuaalset meelt ehk mina – pneuma'st ehk transindividuaalsest vaimust. Transpersonaalne psühholoogia on alati asunud keerukal positsioonil, uurides „pneuma-oloogiat“ puudutavaid teemasid „psyche-loogiliste“ võtete abil – kui Sa mõistad, mida ma öelda tahan.

Seega tundsid paljud meist, et transpersonaalse psühholoogia tõeline tuum nihkus eemal sellest, mida võis julgelt nimetada psühholoogiaks, ning suundus üha enam taoliste distsipliinide, nagu vaimufilosoofia, ontoloogia, epistemoloogia poole – kõikidesse nendesse "metafüüsilistesse" sõnadesse suhtuvad endid professionaalseteks filosoofideks nimetavad inimesed põlglikult.

Nii et see oli see jõud, mis sundis transpersonaalset psühholoogiat laienema transpersonaalseteks uuringuteks?

Täpselt nii. Teine jõud või surve oli järgmine: psühholoogia uuringud viivad vältimatult sotsioloogia juurde, mis viib vältimatuöt antropoloogia juurde, mis viib filosoofia juurde. Ning seejärel, veidral kombel, viib see poliitika juurde.

See käib nii: oluline haru psühholoogiast on psühhoteraapia. Kõik psühhoteraapia versioonid alustavad tõsiasjast, et inimesed on õnnetud. Psühhoteraapia üritab leida inimese meelest (või inimese käitumisest) põhjust, mis õnnetu olemist põhjustab. Keegi, kellel on „vaimuhaigus“ või „neuroos“ või „õpitud ebakohane käitumisviis“ – või muu sarnane nähtus – „ei ole tegelikkusega hästi kohastunud“. Sellega on kõik nõus.

Aga mis on tegelikkus? Nagu koomik Lily Tomlin ütles: "Mis on tegelikkus? Ei midagi muud, kui kollektiivne kõhutunne." Teisisõnu, suur osa sellest, mida me nimetame "tegelikkuseks", on sotsiaalselt konstrueeritud. Kuidas me saame öelda, et keegi on halvasti kohastunud, ilma teadmata, millega nad peaksid üleüldse kohastuma? Mis saab siis, kui inimene „ei ole kohastunud“ elama natslikus ühiskonnas? Kas ei ole see mitte märk vaimsest tervisest, mitte haigusest?

Seega tuleb välja, et kui tahta defineerida, mis asi on „vaimuhaigus“, tuleb defineerida ka, missugune on „terve“ ühiskond. See on ainus võimalus määratleda, mis on tegelikult halb kohastumus! Halvasti kohastunud võrreldes millega? "Haige" võrreldes millise „terveoleku“ definitsiooniga?

Seega, teoreetikuna tuleb hakata vaatlema erinevaid ühiskondi ja kultuure ning üritada seeläbi mõista, kuidas on inimesed eri aegadel ja eri paigus defineerinud „tervist“ või „normaalsust“ või isegi „tegelikkust“. See viib peatselt antropoloogia juurde või üldisemalt inimkonna arengu uurimise juurde.

Niisiis, tuleb sukelduda ajalukku ja eelajalukku, tuleb püüda mõista, üritadataibata, mida tähendab olla „normaalne“ – vastasel korral ei oleks võimalik defineerida, midatähendab „ebanormaalne“ või „haige“ ning seepärast – kui olla aus – ei ole sul oma patsientidele tegelikult mitte midagi soovitada. Kuidas saaks neid „ravida“, kui sa ei suuda isegi „tervist“ defineerida?

Ning – mulle ei meeldi antropoloogia kõige suuremat saladust välja lobiseda, kuid: antropoloogias ei peitu vastuseid. Leiab ainult seda, kuidas inimesed hakkasid, ütleme, 400 000 aastat tagasi arenema. Seejärel puhkeb plahvatuslikult õitsele hämmastav kultuuride ja ühiskondade erisus koos tuhandete erinevate normide, reeglite, praktikate, uskumuste, ideede, kunstide ja kõige muu kujuteldavaga.

Niisiis tuleb peatselt tõdeda, et ilma teatavate vaimsete kategooriateta, mis aitaksid seda kirjut segadust klassifitseerida ja organiseerida, ei ole võimalik millestki aru saada. Mis on kasulik ja mis kasutu? Mis on hea ja mis on halb? Mis on väärtuslik, mis väärtusetu? Õige ja vale? Ja ootamatult ongi sinust saanud filosoof.

Oh ei! Ilma filosoofilisi küsimusi sügavalt vaatlemata ei ole inimese seisundit mõista võimalik. Isegi need, kes filosoofia tähtsust või valiidsust täielikult eitavad, esitavad oma eituse toetuseks filosoofilisi põhjusi! Teisisõnu, meeldib see sulle või mitte, aga olla inimene tähendab olla filosoof, ning ainus valik on – kas olla hea või halb filosoof.

Ning seejärel, kui sa oled otsustanud olla hea filosoof, kipub harilikult juhtuma, et kui sa lubad endal kui filosoofil kunagi otsustada, et sa oled jõudnud mingite tegelike kokkuvõteteni – tegelikkuse olemuse kohta või inimolendite, vaimu, hea ja õige ja ilusa olemuse kohta – siis sa jõuad väga kiiresti tõdemuseni, et in absoluutselt vajalik muuta ühiskond kohaks, kus maksimaalselt suur arv inimesi saaksid vabalt hea, õige ja ilusa poole püüelda. See muutub põletavaks kategooriliseks imperatiiviks, see sööb ennast su hinge ja esitab vankumatuid moraalseid nõudmisi.

Nagu Foucault osundas, oli üks Kanti arvukatest suurepärastest joontest see, et ta oli esimene kaasaja filosoof, kes esitas selle küsimuse: „Mida tähendab ühiskonna valgustatus?“ (Kanti essees "Mis on Valgustus?"). Teisisõnu, mitte ainult "valgustus" sinu ja minu jaoks, vaid ühiskonna jaoks tervikuna! Või Karl Marx: mineviku filosoofid on püüdnud pelgalt tegelikkust mõista, tegelik ülesanne on aga seda muuta. Olla sotsiaalslt pühendunud! Niisiis, kaasaegse filosoofina oled sa järsku sattunud keset poliitilise teooria laia põldu. Sa tõded, et bodhisattvad peavad hakkama poliitikuteks, nii veider kui see ka alguses ei kõla.

Ja just see toimub praegu transpersonaalse psühholoogiaga?

Jah, transpersonaalne psühholoogia on kõik need faasid läbinud. Ta sai alguse Abraham Maslow'st, Anthony Sutich'ist ja mõnedest teistest – peamiselt professionaalsetest psühholoogidest. Nagu Roger Walsh ja Frances Vaughan on (raamatus Teed väljaspool ego) näidanud, kasvasid sellest tugevast ja soliidsest vundamendist kiiresti välja mitmed harud: transpersonaalne sotsioloogia, transpersonaalne antropoloogia, transpersonaalne ökoloogia, transpersonaalne eetika, transpersonaalne töö, transpersonaalne filosoofia, transpersonaalne poliitika, transpersonaalne transformatsioon (nagu näiteks Michael Murphy monumentaalses teoses Keha tulevik) – need on vaid mõned. Nagu Michael Washburn on osundanud, viidatakse kõigele sellele nüüd kui transpersonaalsetele uuringutele.

See on väga, väga põnev. Meenutagem siinkohal, et psühhoanalüüs avaldas kõige tugevamat mõju just psühholoogiast väljapoole jäävatele valdkondadele. Ta avaldas tugevat ja sügavat mõju kirjandusele, kirjandusteooriale, poliitilisele teooriale ja diskursusele (äärmiselt mõjukas Frankfurt kriitilise teooria koolkond – Horkheimer, Adorno, Erich Fromm, Herbert Marcuse, Jürgen Habermas – seadis ülesandeks just Marx'i ja Freud'i poole esitatud punktide ühendamise); samuti kunstile ja kunstiteooriatele, koguni kunstipraktikale (näiteks sürrealistid) ning lisaks ka haridusele, haridusteooriatele ja praktikatele. Kuna psühhoanalüüs tõi välja mõningad väga olulised (ehkki piiratud) tõed ning tõestas oma elujõudu, siis murdis ta psühholoogia kitsastest piiridest jõuliselt välja ning mõjutas sügavalt ka teisi valdkondi.

Ma arvan, et praegu transpersonaalsete uuringutega juhtumas midagi sarnast, kuigi vast mitte nii ulatuslikul tasandil. Ta liigub hoogsalt psühholoogia raamidest välja. Paljud meist on töötanud just palju laiemal, transpersonaalsete uuringute suunal – see kehtib ka mu enese viimase aja töö kohta.

Kuidas Sa oma tööd iseloomustaksid? KuidasSa iseloomustaksid on lähenemist transpersonaalsele?

Minu lähenemine on läbinud mainitud põhilise teekonna – psühholoogia juurest sotsioloogia, sealt antropoloogia, sealt filosoofia, ja sealt poliitilise teooria juurde. Seda võib näha ka minu raamatutest: Teadvuse spekter, Ei mingeid piire ja Atmani projekt olid mu kolm esimest raamatut ning nad olid laialt võttes selgelt psühholoogia-alased raamatud. Seejärel tulid Eedenist alates ja Seltsiv jumal, mis esindasid antropoloogiat ja sotsioloogiat. seejärel Silmast silma, väga filosoofiline töö. Ning seejärel mu hiljutised tööd, mida on suhteliselt raske kirjeldada, sest nad katavad enam-vähem kõike.

Kõike?

Noh, praegu kirjutan ma kolmeköitelist seeriat pealkirjaga Kosmos, mis vähemalt üritab katta kõiki inimteadmiste põhivaldkondi. Esimene köide pealkirjaga „Seks, ökoloogia, spirituaalsus: Evolutsiooni vaim“ on juba inglise keeles ilmunud. See on äärmiselt paks raamat (üle 800 lehekülje), mis piirab tema tõlkimise võimalusi, kuid selle raamatu populaarset lühiversiooni „Kõiksuse lühilugu“ tõlgitakse hollandi, saksa, prantsuse ja itaalia keelde, samuti teistesse Euroopa keeltesse – nii et sellest võib näha, mille poole ma püüdlen.

Aga kas "kõik" tähendab tõepoolest kõike?

Siin see probleem ongi: kui transpersonaalne suund tahab saavutada mingitki valiidsust, siis peab ta kehtima sõna otseses mõttes kõigi inimese elu aspektide kohta. Tal peab olema midagi huvitavat öelda kõige kohta: füüsikast psühholoogiani, filosoofiast poliitikani, kosmoloogiast teadvusuuringuteni. Seda ei saa aga teha eklektiliselt või lihtsalt seondumatuid tähelepanekuid kuhjates. Kõige selle taga peab peituma teatav koherentsus ja integraalsus. Transpersonaalne suund peab suutma siduda kokku tohutu hulga erinevaid distsipliine ning moodustama neist enam-vähem täieliku, koherentse, tõenäolise ja usutava tervikvisiooni.

Loomulikult, alles tulevik näitab, kas see üldse osutub kunagi võimalikuks. See võib mitmel põhjusel osutuda lihtsalt võimatuks ülesandeks. Aga "sõgedad tormasid sinna, kuhu inglid kartsid oma jalga tõsta," ning siin on üks sõge, kes sinna tormas. Täpselt seda püüab Kosmose triloogia saavutada – siduda kokku terve hulga erinevaid teadmiste valdkondi. Õnnestub see või mitte – seda näitab kindlasti alles tulevik. Kui ta aga midagi muud ei saavuta, siis aitab ta minu arvates vähemalt nihutada inimestel oma visioone kõikehõlmavamale ja laiemale tasandile.

Kas Su vaated on aja jooksul arenenud? Mis on jäänud? Mis on kõrvale heidetud?

Jah, kindlasti on mu vaated arenenud, ning ma loodan, et nii, nagu on järgnevas suurepärases lõigus kirjeldanud Erich Jantsch: "Evolutsioon on enese arenemine läbi enese ületamise (e. transtsendeerumise - self-transcendence – Tlk.)." Ma loodan, et ma olen arenenud ning ma palvetan, et ma oleks ka transtsendeerunud. Ehk teisisõnu - evolveerunud.

Kuid ma pean ütlema, et mis puudutab minu eelnevaid publikatsioone, siis olen ma ilmselt kõige õnnelikum inimene maamuna peal, sest ma olen peaaegu kõigega, mida ma olen kirja pannud, ikka veel enam-vähem rahul. Ma olen oma kirjutiste teemade ringi väga tublisti laiendanud, aga mu varasemad tööd on minu arvates praegugi vägagi asjakohased.

Seda mõistsin ma üsna hiljuti, nimelt, tänu huvitavate kokkusattumiste seeriale antakse praegu välja minu kolme varasema raamatu uued inglisekeelsed trükid. Kirjutasin ühe nädala jooksul eessõna kõigile nendele kolmele. Harilikult, kui autor kirjutab iseenda 10-20 aastat tagasi kirjutatud raamatule eessõna, on tekst pühendatud sellele, miks autor seda teost enam ei usu: "Noh, ma olen meelt muutunud, tegemist oli huvitava esimese katsetusega, teised võivad mu vigadest õppida, nüüd olen ma oma vaateid asjadele modifitseerinud" – ja nii edasi. Mul oli hea meel tõdeda, et ma võin jätkuvalt oma varasemaid raamatuid siiralt soovitada. (MÄRKUS)

Niisiis olen ma pidevalt omaenese töid „transtsendeerinud ja enesesse haaranud“. Ma olen praktiliselt kõik varasemad olulised mõisted säilitanud. Ajal, mil ma varasemaid raamatuid kirjutasin, uskusin ma südamest, et neis sisalduvad põhiideed on tõesed: ning ma usun nüüd, et nad on praegugi (väga väikeste muudatustega) ikka vägagi tõesed (liiatigi, nad peegeldasid kõik „igavikulist filosoofiat“ (philosophia perennis), nii et ma ei pretendeeri millelegi enneolematule). Kuid vastab ka tõele, et ma olen oma tööde ulatust laiendanud. Ma püüan – toonitan, püüan – mahutada transpersonaalse suuna alla kõiki inimteadmiste valdkondi. Ma loodan, et mu töö on näide tõelisest "maailmafilosoofiast" selles mõttes, et ta austab nii ida kui läänt, nii põhja kui lõunat. Kuid kahtlemata jääb see teiste hinnata.

Kas Su töid on ka tõsisemalt kritiseeritud – ma mõtlen transpersonaalse valdkonna siseselt?

Jah, on küll. See kriitika on minu jaosk väga oluline ning ma võtan seda väga tõsiselt. Samas peaksin ma mainima, et minu arvates on minu seisukoha kasuks rohkem tõendusmaterjali. Ma arvan, et minu seisukohtade taga on – kasutades Habermasi väljendit – „paremate argumentide sundimatu jõud“. Aga loomulikult on seegi teiste hinnata.

Peamisteks alternatiivseteks lähenemisteks Sinu omaga võrreldes näivad olevat Grofi ja Washburni teooria. Mõlemad lähenevad vaimule regressiivselt: me peame pöörduma tagasi selle juurde, mille me oleme ära kaotanud (oma personaalse eluloo käigus). Kuidas kommenteerid?

Ma austan Stan Grofi tohutult. Ta on äärmiselt erakordne inimene ning mul on hea meele, et võin teda sõbraks kutsuda. Mulle on tema kirjatööd läbi aegade väga imponeerinud ning ma soovitan neid alati soojalt lugeda. Mis puutub Michael Washburni, siis vaatamata sellele, et meie debatt on väga tuline, olen ma olnud algusest peale tema tööde fänn. Kui ma olin ReVision Journal'i peatoimetaja, siis ma tegelikult isegi võitlein väga pingsalt selle eest, et tema töid avaldataks. Kuigi tema tööd erinesid sageli minu ideedest, leidsin ma alati, et ta väljendab oma ideid väga selgelt ja jõuliselt. Ma olen alati soosinud tema tööde avaldamist, et inimesed saaksid erinevaid lähenemisi võrrelda ise otsustada.

Aga Sinu arvates on nende lähenemiste juures teatavaid vajakajäämisi.

Jah, vaatamata eelnevale on minu arvates nende teoorias kindlasti teatud puudusi ning need puudused on just need, mida Sa enne mainisid: lõppkokkuvõttes on nende lähenemine regressiivne. Siisnkohal tuleks teha kaks olulist märkust.

Esiteks, ma ei eita mingil juhul seda, nagu ei saaks varasemaid arengustaadiumeid alla suruda, rõhuda, moonutada või neist võõranduda; olen nõus, et "psühholoogiline tervis" eeldab seetõttu nende allasurutud või võõrandatud olemise aspektidega kontakti saamist. Freudist alates on modernism seda põhimõtet täielikult arvestanud ning ma ise samuti aktsepteerin seda.

Probleem on järgmine: me ei saa defineerida arengut allasurumise (repression) abil. Kui allasurumine lükkaks inimarengut tõepoolest tagant, siis ei oleks lihtsalt ühtegi head põhjust, miks peab areng üldse jätkuma. Kui sa lömastad taime, siis ta lõpetab kasvamise ja nii on. Kui ta saab ka vigastada, siis ikkagi ta jätkab kasvamist – ning see ongi asja juures oluline: ta jätkab kasvamist.

Teisisõnu, esmaseks ja kõige olulisemaks printsiibiks on kasvamine, ehk eneseaktualisatsioon ehk areng ehk evolutsioon. See on primaarne. Ning loomulikult pole mingit kahtlust, et selle kasvamise ja evolutsiooni käigus võidakse teatud võimed ja potentsiaalid alla suruda. Aga allasurumine ei ole arengu mehhanism: allasurumine on viga, mis arengu käigus võib tekkida. Eriti just Washburn saab sellest mõistest, mis on lihtsamast lihtsam, valesti aru.

Mis puutub Stani, siis tema on palju hoolikam ja läheneb asjale hoopis sügavamalt. Ta ei väidaks kunagi, et vaimuni jõudmiseks tuleb lihtsalt miski, mis on inimese elu jooksu kaduma läinud, taas üles leida. Aga ometi, sageli kõlavad ta väited nii nagu ta tegelikult väidaks just seda. Mul tekib tema kirjutisi lugedes selline tunne ja sellest, kuidas Sa oma küsimuse sõnastasid, nähtud, et Sul tekib samasugune tunne. Nii et, kui asjale joon alla tõmmata, siis tehkem koos Stanile ettepanek, et ta oma vaated kõnealuse teema kohta selgemalt sõnastaks.

Kas selle väljendil – „vaimu kaotsiminek“ on üldse mingi sisu? Ning mõistel, mille kohaselt inimesed „vaimu juurde tagasi pöörduvad“?

Jah, otse loomulikult. Kindlasti. Aga see ei ole miski, mis ühe-, kahe- või kolmeaastaselt ära kaotati! Vanad tarkusetraditsioonid räägivad kõik universumi loomisest kui Vaimust või Jumalast või Geist'ist – millist väljedait parajasti eelistada – „väljalangemisest“. See „väljalangemine“ või „tühjenemine“ (nt Hegeli Abfall või kristlike müstikute kenosis – näiteid on nii palju!) ei ole iseenesest „halb“ – pigem on tegemist Vaimu üleküllusega, Vaimu Rohkusega, Vaimu loomisviisi ja -maneeriga. Aga meie inimesed – kuigi omaenese vea tõttu – jääme selle fenomenide võrgustikku nii kõvasti kinni, et hakkame seda tegelikkuseks pidama. Me usume fenomenidesse, me ei usu noumenitesse. Ja seepärast me kannatame. Seepärast oleme sunnitud tutvuma kannatuse matemaatikaga ning samuti piinamismehhanismiga, mida nimetatakse „mina“ (self).

Aga see väljalangemine ei toimu bioloogilise sünniprotsessi või esimese või mõne hilisema eluaasta jooksul. See toimub samaaegselt Suure Pauguga, kui tekib sansaara – Vaimu lõbusa loometöö suurepärane väljendus. See on aga looming, millest tuleb läbi näha, näha selle allikat. Päris kindlasti ei ole imik Allikaga ühenduses. See on mõiste, millest on äärmiselt vääralt aru saadud.

Imik peab hoopis kasvama ja arenema – täpselt nii, nagu toimub kogu ülejäänud evolutsioon – prepersonaalsest personaalseni ja sealt transpersonaalseni, eelteadvusest minateadvuseni ja sealt üliteadvuseni, instinktist egoni ja sealt vaimuni – avastades seeläbi taas oma ülima identsuse. Aga, nagu näha, ei ole sellel bioloogilise ema üsast väljumisega midagi pistmist.

Hiljutine artikkel Sinust Ameerika ajakirjas New Age kirjutas: „Kuigi Wilber on personaalsel tasandil soe ja kaastundlik, on ta tegelikult samurai, sõdalane, kes ei võta vange.“ Kuidas kommenteerid?

Kõik me, kes me transpersonaalses valdkonnas tegutseme – seda pole mul vaja Sulle muidugi mainida – oleme konventsionaalsete teoreetikute silmis pilvedes hõljuvad, veidrikud, segased. Meid peetakse nagu mingisugususteks universumi frenoloogideks. Tüüpideks, kellel on head kavatsused, aga kes on täiesti segi.

Nii et ma olen püüdnud olla oma kirjutistes väga kriitiline, väga selgeid eristusjooni tõmbav, väga terav, väga intensiivne. Kui keegi soovib selle kohta „samurai“ või „sõdalane“ öelda – lasku käia. Mul ei ole selle vastu midagi. Mõte on lihtsalt selles, et väga müstilisi ja transpersonaalseid lähenemisviise võib esitada ka ilma pilvedes hõljumata. Kierkegaard osundas, et tõde avaldab ennast vaid siis, kui jahtida teda hullumeelse intensiivsusega – tapa kõik, ära võta ühtegi vangi! – ning ma ise kuulun samuti selle traditsiooni esindajate hulka.

Ma kahetsen aga seda, et osasid inimesi see kirglik lähenemisviis – kirglik stiil – häirib. Emotsionaalsel tasandil ei meeldi mulle tegelikud vastasseisud – ma tahaksin tegelikult, et kõigile inimestele kõik teised inimesed meeldiksid. Aga, oh häda, tõejahi käigus tekib vaenlasi. Võib-olla on mu seisukohad täiesti valed, võib-olla on mul õigus. Aga ükskõik, kuidas asjad ka ei oleks – vaenlasi tekib ning ma õppima suutma selle olukorraga kohaneda.

Naljakas on asja juures see, et kui New Age kasutab seda fraasi – „samurai sõdalane“ – siis praktiliselt kõik Ameerika transpersonaalsed ringkonnad suhtuvad sellesse „sõjamehelikkusesse“ soosivalt. Sellel teemal on kirjutatud tonnide viisi raamatuid – Ameerikas tahavad kõik olla „sõdalased“; kõik ülistavad sõdalast; kõik aplodeerivad sõdalasele. Kuid näib, et mitte keegi ei taha tegelikkuses sõdalasega kohtuda. Kui kohtutakse, siis minnakse üpris närvi.

Olen ma tegelikult ka sõdalane? Ei ole aimugi. Ma ise kindlasti ei pea ennast sõdalaseks. Ma kardan, et inimestel tuleb endil selle üle otsustada. Ma ise aravan, et ma olen lihtsalt kirglikult transpersonaalsete teemade lahkamisele pühendunud ning selle intensiivse kirhlikkuse tõttu tunnen ma aeg-ajalt vajadust kasutada ründavat stiili. Ma soovin, et asjad oleksid teistmoodi.

What projects do you have in progress at the moment? And how do you foresee your writing career in the future?

Pooleli on Kosmose triloogia, mida ma juba mainisin, samuti selle kokkuvõte Kõiksuse lühilugu. Nii veider kui see ka kõla, ma olen tõsiselt mõelnud ka romaanide kirjutamise peale.

Miks?

Noh, esiteks, romaanides ei kasutata joonealuseid märkusi. Aeg-ajalt tekib lihtsalt tüdimus sellest, et iga öeldud lauset tuleb tõestada. Ma arvan, et pärast 12 raamatu kirjutamist olen ma teeninud ära õiguse lihtsalt väita, ilma kohustuseta seda tõestada!

Aga enamgi veel, narratiiv on väga võimas suhtlusvahend. Vaadake, mida on korda saadetud lihtsate „ilukirjanduslike“ töödega: Harriet Beecher Stowe'i Onu Tomi onnike viis sisuliselt orjuse kaotamisena USAs. Või võtkem Rousseau' Emile, Goethe Noore Wertheri kannatused, Thomas Manni Buddenbrooks. Rahvusvaheline keskkonnaliikumine sai alguse sisuliselt Rachel Carsoni raamatust Vaikiv kevad – see ei ole tegelikult romaan, kuigi lugedes tekib selline tunne, ning ta tõestab otseselt, kui võimas jõud on narratiiv. Muide, Freud sai elu jooksul ainult ühe olulise auhinna ning selleks oli Goethe kirjandusauhind!

Ning ma arvan, et pole midagi üllatavat selles, et üks kõige lugupeetavamaid kaasaja poliitikuid (kes on üks minu kangelastest), Vaclav Havel, on põhiolemuselt kirjamees. See on väga tervitatav nähtus. See on väga õilis suhtlusvorm ning tundub mulle huvitav.

Soovid veel midagi öelda?

Ma sooviksin tegelikult elada Amsterdamis. Ma ei tee nalja. Ameerikas ei eksisteeri tõsist transtsendentaalset traditsiooni – William James, Ralph Waldo Emerson, Josiah Royce, ja ongi enam-vähem kõik. Ameeriklased on kauboid-pragmaatikud – mulle mõjub see väga heidutavalt. Ning kui ameeriklastel tekib huvi „transpersonaalsete teemade“ vastu, siis on lähenemisviis peaaegu alati üpris hullumeelne ja regressiivne.

Aga ma tahaksin samuti soovida, et kõik peaksid alati meeles, kui oluline on transpersonaalne praktika. Selleks praktikaks võib olla meditatsioon, jooga, kontemplatsioon, visiooni poole püüdlemine, satsang, spirituaalne töö või ükskõik milline kannatlikkuse ja meelerahuga tehtav töö.

Tõsiselt, me peame tegelema praktikaga. Neid inimesi on vähe, kes on Thomas Kuhni äärmiselt mõjukast „paradigma“ mõistest sügavamalt aru saanud – paradigma ei ole kontseptuaalne idee, vaid see tähendab praktikat – Kuhni mõistes „eeskuju“ (exemplar). Ning transpersonaalsete uuringute praktika, paradigma, eeskuju – kuidas seda ka ei nimetata – on meditatsioon ehk kontemplatsioon.

Niisiis, palun praktiseerige! Olgu praktika teile teejuhiks. Ma usun, et kui teie praktika muutub küpsemaks, siis kummardub Vaim teieni ning õnnistab iga teie sõna ja tegu, aitab teil jõuda iseendast väljapoole, Jumalik tuli puhkeb lõkkele nagu tuhat päikest, teile saab osaks üks õnnistus teise järel, te jõuate koju – igal mõeldaval viisil. Ning seejärel, vaatamata kõigile vabandustele ja vastuväidetele, tekib teil sisemine vajadus oma visioone jagada. Ning just täpselt seetõttu leiame me – sina ja mina – teineteist. Vaim pöördub siis iseenda juurde tagasi.

Sina ja mina leiame teineteist. Ning meie dialoogis, meie vastastikuses tunnustuses, sõpruses, austuses – peatselt koguni vastastikuses armastuses! – haarama me endasse Kosmose Vaimu ning tunnetame selle vastu ülimat aukartust. Alati ülev Ralph Waldo Emerson: „Siira vestluse ühiseks südameks on ülistamine.“ Ja imekaunis Hölderlin: "... me naeratasime vaikselt, tunnetasime omaenese Jumalat oma vestluses, oma ühises hingelaulus.“

Oma ühises hingelaulus.

Tänan vestluse eest!

Frank Visser on ITA hollandi sektsiooni ajakirja Panta toimetuse liige. See intervjuu ilmus Panta 1996. aasta kevadenumbris. Samuti ilmus see Euroopa ITA ajakirja Eurotas 1997. aasta kevadenumbris.

MÄRKUS: See intervjuu toimus 1995. aasta suvel, pärast seda on Wilber kirjutanud teoreetilisi essesid sisaldava raamatu Vaimline silm, mis on osaliselt pühendatud oma teooria ning Grofi, Washburni ja teiste transpersonaalsete teoreetikute ideede vaheliste erinevuste käsitlemisele. Selles raamatus analüüsib Wilber omaenese intellektuaalset arengut ning jagab selle 4 faasi, mida ta kutsub Wilber-I kuni Wilber-IV. Umbes aastal 1979 läbis ta intellektuaalse kriisi ning ütles lahti oma esimese kahe raamatu (Teadvuse spekter ja Ei mingeid piire) enam-vähem romantilis-jungilikust lähenemisviisist. Ta raamistas oma teadvuse spektrimudeli ümber: äärmusteks ei olnud enam personaalne (vari) ja transpersonaalne (Meel, Mind), vaid prepersonaalne (keha) ja transpersonaalne (vaim). Personaalse sfääri asetas ta nende kahe vahele, samuti kirjutas ta selgelt lahti prepersonaalse sfääri olemuse. Varasemates raamatutes ei olnud selle teema käsitlus veel korrektne. Selles intervjuus näib Wilber sellest faktist mööda vaatavat (FV).