Bodhisattva'd peavad hakkama poliitikuteks

Frank Visser'i poolt faksi teel Ken Wilber'iga tehtud intervjuu; 15. juuli 1995

Milline on Sinu arvates transpersonaalsete uuringute hetkeseis? Kas see valdkond on muutunud k�psemaks? Kas ta suundub kuhugi? Stagneerub?

Transpersonaalne valdkond on t�epoolest k�psemaks saanud, kuigi tegemist on suhteliselt noore distsipliiniga. Kuid ma pean tunnistama, et k�mmekond aastat tagasi oli ta t�epoolest stagneerunud. Leidus k�ll korralikke t�id, ja m�ned suurep�rased teoreetikud tegid isegi superhead t��d, kuid horisondil ei paistnud midagi uut ega p�nevat � v�hemalt nii mulle n�is. Ma usun, et probleemiks oli see, et ikka veel alles otsiti v�imalust, kuidas siduda transpersonaalset ps�hholoogiat suuremate k�simuste ja teemadega. Transpersonaalne ps�hholoogia �ritas laieneda transpersonaalseteks uuringuteks.

See on v�ga huvitav fakt, sest "transpersonaalne ps�hholoogia" koosneb peaaegu vastuolulistest s�nadest. See on umbes nagu "transpersonaalne personaalne" v�i "trans-ps�hholoogiline ps�hholoogia." Vanades tarkusetraditsioonides on alati eristatud psyche't � individuaalset meelt ehk mina � pneuma'st ehk transindividuaalsest vaimust. Transpersonaalne ps�hholoogia on alati asunud keerukal positsioonil, uurides �pneuma-oloogiat� puudutavaid teemasid �psyche-loogiliste� v�tete abil � kui Sa m�istad, mida ma �elda tahan.

Seega tundsid paljud meist, et transpersonaalse ps�hholoogia t�eline tuum nihkus eemal sellest, mida v�is julgelt nimetada ps�hholoogiaks, ning suundus �ha enam taoliste distsipliinide, nagu vaimufilosoofia, ontoloogia, epistemoloogia poole � k�ikidesse nendesse "metaf��silistesse" s�nadesse suhtuvad endid professionaalseteks filosoofideks nimetavad inimesed p�lglikult.

Nii et see oli see j�ud, mis sundis transpersonaalset ps�hholoogiat laienema transpersonaalseteks uuringuteks?

T�pselt nii. Teine j�ud v�i surve oli j�rgmine: ps�hholoogia uuringud viivad v�ltimatult sotsioloogia juurde, mis viib v�ltimatu�t antropoloogia juurde, mis viib filosoofia juurde. Ning seej�rel, veidral kombel, viib see poliitika juurde.

See k�ib nii: oluline haru ps�hholoogiast on ps�hhoteraapia. K�ik ps�hhoteraapia versioonid alustavad t�siasjast, et inimesed on �nnetud. Ps�hhoteraapia �ritab leida inimese meelest (v�i inimese k�itumisest) p�hjust, mis �nnetu olemist p�hjustab. Keegi, kellel on �vaimuhaigus� v�i �neuroos� v�i ��pitud ebakohane k�itumisviis� � v�i muu sarnane n�htus � �ei ole tegelikkusega h�sti kohastunud�. Sellega on k�ik n�us.

Aga mis on tegelikkus? Nagu koomik Lily Tomlin �tles: "Mis on tegelikkus? Ei midagi muud, kui kollektiivne k�hutunne." Teisis�nu, suur osa sellest, mida me nimetame "tegelikkuseks", on sotsiaalselt konstrueeritud. Kuidas me saame �elda, et keegi on halvasti kohastunud, ilma teadmata, millega nad peaksid �le�ldse kohastuma? Mis saab siis, kui inimene �ei ole kohastunud� elama natslikus �hiskonnas? Kas ei ole see mitte m�rk vaimsest tervisest, mitte haigusest?

Seega tuleb v�lja, et kui tahta defineerida, mis asi on �vaimuhaigus�, tuleb defineerida ka, missugune on �terve� �hiskond. See on ainus v�imalus m��ratleda, mis on tegelikult halb kohastumus! Halvasti kohastunud v�rreldes millega? "Haige" v�rreldes millise �terveoleku� definitsiooniga?

Seega, teoreetikuna tuleb hakata vaatlema erinevaid �hiskondi ja kultuure ning �ritada seel�bi m�ista, kuidas on inimesed eri aegadel ja eri paigus defineerinud �tervist� v�i �normaalsust� v�i isegi �tegelikkust�. See viib peatselt antropoloogia juurde v�i �ldisemalt inimkonna arengu uurimise juurde.

Niisiis, tuleb sukelduda ajalukku ja eelajalukku, tuleb p��da m�ista, �ritadataibata, mida t�hendab olla �normaalne� � vastasel korral ei oleks v�imalik defineerida, midat�hendab �ebanormaalne� v�i �haige� ning seep�rast � kui olla aus � ei ole sul oma patsientidele tegelikult mitte midagi soovitada. Kuidas saaks neid �ravida�, kui sa ei suuda isegi �tervist� defineerida?

Ning � mulle ei meeldi antropoloogia k�ige suuremat saladust v�lja lobiseda, kuid: antropoloogias ei peitu vastuseid. Leiab ainult seda, kuidas inimesed hakkasid, �tleme, 400�000 aastat tagasi arenema. Seej�rel puhkeb plahvatuslikult �itsele h�mmastav kultuuride ja �hiskondade erisus koos tuhandete erinevate normide, reeglite, praktikate, uskumuste, ideede, kunstide ja k�ige muu kujuteldavaga.

Niisiis tuleb peatselt t�deda, et ilma teatavate vaimsete kategooriateta, mis aitaksid seda kirjut segadust klassifitseerida ja organiseerida, ei ole v�imalik millestki aru saada. Mis on kasulik ja mis kasutu? Mis on hea ja mis on halb? Mis on v��rtuslik, mis v��rtusetu? �ige ja vale? Ja ootamatult ongi sinust saanud filosoof.

Oh ei! Ilma filosoofilisi k�simusi s�gavalt vaatlemata ei ole inimese seisundit m�ista v�imalik. Isegi need, kes filosoofia t�htsust v�i valiidsust t�ielikult eitavad, esitavad oma eituse toetuseks filosoofilisi p�hjusi! Teisis�nu, meeldib see sulle v�i mitte, aga olla inimene t�hendab olla filosoof, ning ainus valik on � kas olla hea v�i halb filosoof.

Ning seej�rel, kui sa oled otsustanud olla hea filosoof, kipub harilikult juhtuma, et kui sa lubad endal kui filosoofil kunagi otsustada, et sa oled j�udnud mingite tegelike kokkuv�teteni � tegelikkuse olemuse kohta v�i inimolendite, vaimu, hea ja �ige ja ilusa olemuse kohta � siis sa j�uad v�ga kiiresti t�demuseni, et in absoluutselt vajalik muuta �hiskond kohaks, kus maksimaalselt suur arv inimesi saaksid vabalt hea, �ige ja ilusa poole p��elda. See muutub p�letavaks kategooriliseks imperatiiviks, see s��b ennast su hinge ja esitab vankumatuid moraalseid n�udmisi.

Nagu Foucault osundas, oli �ks Kanti arvukatest suurep�rastest joontest see, et ta oli esimene kaasaja filosoof, kes esitas selle k�simuse: �Mida t�hendab �hiskonna valgustatus?� (Kanti essees "Mis on Valgustus?"). Teisis�nu, mitte ainult "valgustus" sinu ja minu jaoks, vaid �hiskonna jaoks tervikuna! V�i Karl Marx: mineviku filosoofid on p��dnud pelgalt tegelikkust m�ista, tegelik �lesanne on aga seda muuta. Olla sotsiaalslt p�hendunud! Niisiis, kaasaegse filosoofina oled sa j�rsku sattunud keset poliitilise teooria laia p�ldu. Sa t�ded, et bodhisattvad peavad hakkama poliitikuteks, nii veider kui see ka alguses ei k�la.

Ja just see toimub praegu transpersonaalse ps�hholoogiaga?

Jah, transpersonaalne ps�hholoogia on k�ik need faasid l�binud. Ta sai alguse Abraham Maslow'st, Anthony Sutich'ist ja m�nedest teistest � peamiselt professionaalsetest ps�hholoogidest. Nagu Roger Walsh ja Frances Vaughan on (raamatus Teed v�ljaspool ego) n�idanud, kasvasid sellest tugevast ja soliidsest vundamendist kiiresti v�lja mitmed harud: transpersonaalne sotsioloogia, transpersonaalne antropoloogia, transpersonaalne �koloogia, transpersonaalne eetika, transpersonaalne t��, transpersonaalne filosoofia, transpersonaalne poliitika, transpersonaalne transformatsioon (nagu n�iteks Michael Murphy monumentaalses teoses Keha tulevik) � need on vaid m�ned. Nagu Michael Washburn on osundanud, viidatakse k�igele sellele n��d kui transpersonaalsetele uuringutele.

See on v�ga, v�ga p�nev. Meenutagem siinkohal, et ps�hhoanal��s avaldas k�ige tugevamat m�ju just ps�hholoogiast v�ljapoole j��vatele valdkondadele. Ta avaldas tugevat ja s�gavat m�ju kirjandusele, kirjandusteooriale, poliitilisele teooriale ja diskursusele (��rmiselt m�jukas Frankfurt kriitilise teooria koolkond � Horkheimer, Adorno, Erich Fromm, Herbert Marcuse, J�rgen Habermas � seadis �lesandeks just Marx'i ja Freud'i poole esitatud punktide �hendamise); samuti kunstile ja kunstiteooriatele, koguni kunstipraktikale (n�iteks s�rrealistid) ning lisaks ka haridusele, haridusteooriatele ja praktikatele. Kuna ps�hhoanal��s t�i v�lja m�ningad v�ga olulised (ehkki piiratud) t�ed ning t�estas oma eluj�udu, siis murdis ta ps�hholoogia kitsastest piiridest j�uliselt v�lja ning m�jutas s�gavalt ka teisi valdkondi.

Ma arvan, et praegu transpersonaalsete uuringutega juhtumas midagi sarnast, kuigi vast mitte nii ulatuslikul tasandil. Ta liigub hoogsalt ps�hholoogia raamidest v�lja. Paljud meist on t��tanud just palju laiemal, transpersonaalsete uuringute suunal � see kehtib ka mu enese viimase aja t�� kohta.

Kuidas Sa oma t��d iseloomustaksid? KuidasSa iseloomustaksid on l�henemist transpersonaalsele?

Minu l�henemine on l�binud mainitud p�hilise teekonna � ps�hholoogia juurest sotsioloogia, sealt antropoloogia, sealt filosoofia, ja sealt poliitilise teooria juurde. Seda v�ib n�ha ka minu raamatutest: Teadvuse spekter, Ei mingeid piire ja Atmani projekt olid mu kolm esimest raamatut ning nad olid laialt v�ttes selgelt ps�hholoogia-alased raamatud. Seej�rel tulid Eedenist alates ja Seltsiv jumal, mis esindasid antropoloogiat ja sotsioloogiat. seej�rel Silmast silma, v�ga filosoofiline t��. Ning seej�rel mu hiljutised t��d, mida on suhteliselt raske kirjeldada, sest nad katavad enam-v�hem k�ike.

K�ike?

Noh, praegu kirjutan ma kolmek�itelist seeriat pealkirjaga Kosmos, mis v�hemalt �ritab katta k�iki inimteadmiste p�hivaldkondi. Esimene k�ide pealkirjaga �Seks, �koloogia, spirituaalsus: Evolutsiooni vaim� on juba inglise keeles ilmunud. See on ��rmiselt paks raamat (�le 800 lehek�lje), mis piirab tema t�lkimise v�imalusi, kuid selle raamatu populaarset l�hiversiooni �K�iksuse l�hilugu� t�lgitakse hollandi, saksa, prantsuse ja itaalia keelde, samuti teistesse Euroopa keeltesse � nii et sellest v�ib n�ha, mille poole ma p��dlen.

Aga kas "k�ik" t�hendab t�epoolest k�ike?

Siin see probleem ongi: kui transpersonaalne suund tahab saavutada mingitki valiidsust, siis peab ta kehtima s�na otseses m�ttes k�igi inimese elu aspektide kohta. Tal peab olema midagi huvitavat �elda k�ige kohta: f��sikast ps�hholoogiani, filosoofiast poliitikani, kosmoloogiast teadvusuuringuteni. Seda ei saa aga teha eklektiliselt v�i lihtsalt seondumatuid t�helepanekuid kuhjates. K�ige selle taga peab peituma teatav koherentsus ja integraalsus. Transpersonaalne suund peab suutma siduda kokku tohutu hulga erinevaid distsipliine ning moodustama neist enam-v�hem t�ieliku, koherentse, t�en�olise ja usutava tervikvisiooni.

Loomulikult, alles tulevik n�itab, kas see �ldse osutub kunagi v�imalikuks. See v�ib mitmel p�hjusel osutuda lihtsalt v�imatuks �lesandeks. Aga "s�gedad tormasid sinna, kuhu inglid kartsid oma jalga t�sta," ning siin on �ks s�ge, kes sinna tormas. T�pselt seda p��ab Kosmose triloogia saavutada � siduda kokku terve hulga erinevaid teadmiste valdkondi. �nnestub see v�i mitte � seda n�itab kindlasti alles tulevik. Kui ta aga midagi muud ei saavuta, siis aitab ta minu arvates v�hemalt nihutada inimestel oma visioone k�ikeh�lmavamale ja laiemale tasandile.

Kas Su vaated on aja jooksul arenenud? Mis on j��nud? Mis on k�rvale heidetud?

Jah, kindlasti on mu vaated arenenud, ning ma loodan, et nii, nagu on j�rgnevas suurep�rases l�igus kirjeldanud Erich Jantsch: "Evolutsioon on enese arenemine l�bi enese �letamise (e. transtsendeerumise - self-transcendence � Tlk.)." Ma loodan, et ma olen arenenud ning ma palvetan, et ma oleks ka transtsendeerunud. Ehk teisis�nu - evolveerunud.

Kuid ma pean �tlema, et mis puudutab minu eelnevaid publikatsioone, siis olen ma ilmselt k�ige �nnelikum inimene maamuna peal, sest ma olen peaaegu k�igega, mida ma olen kirja pannud, ikka veel enam-v�hem rahul. Ma olen oma kirjutiste teemade ringi v�ga tublisti laiendanud, aga mu varasemad t��d on minu arvates praegugi v�gagi asjakohased.

Seda m�istsin ma �sna hiljuti, nimelt, t�nu huvitavate kokkusattumiste seeriale antakse praegu v�lja minu kolme varasema raamatu uued inglisekeelsed tr�kid. Kirjutasin �he n�dala jooksul eess�na k�igile nendele kolmele. Harilikult, kui autor kirjutab iseenda 10-20 aastat tagasi kirjutatud raamatule eess�na, on tekst p�hendatud sellele, miks autor seda teost enam ei usu: "Noh, ma olen meelt muutunud, tegemist oli huvitava esimese katsetusega, teised v�ivad mu vigadest �ppida, n��d olen ma oma vaateid asjadele modifitseerinud" � ja nii edasi. Mul oli hea meel t�deda, et ma v�in j�tkuvalt oma varasemaid raamatuid siiralt soovitada. (M�RKUS)

Niisiis olen ma pidevalt omaenese t�id �transtsendeerinud ja enesesse haaranud�. Ma olen praktiliselt k�ik varasemad olulised m�isted s�ilitanud. Ajal, mil ma varasemaid raamatuid kirjutasin, uskusin ma s�damest, et neis sisalduvad p�hiideed on t�esed: ning ma usun n��d, et nad on praegugi (v�ga v�ikeste muudatustega) ikka v�gagi t�esed (liiatigi, nad peegeldasid k�ik �igavikulist filosoofiat� (philosophia perennis), nii et ma ei pretendeeri millelegi enneolematule). Kuid vastab ka t�ele, et ma olen oma t��de ulatust laiendanud. Ma p��an � toonitan, p��an � mahutada transpersonaalse suuna alla k�iki inimteadmiste valdkondi. Ma loodan, et mu t�� on n�ide t�elisest "maailmafilosoofiast" selles m�ttes, et ta austab nii ida kui l��nt, nii p�hja kui l�unat. Kuid kahtlemata j��b see teiste hinnata.

Kas Su t�id on ka t�sisemalt kritiseeritud � ma m�tlen transpersonaalse valdkonna siseselt?

Jah, on k�ll. See kriitika on minu jaosk v�ga oluline ning ma v�tan seda v�ga t�siselt. Samas peaksin ma mainima, et minu arvates on minu seisukoha kasuks rohkem t�endusmaterjali. Ma arvan, et minu seisukohtade taga on � kasutades Habermasi v�ljendit � �paremate argumentide sundimatu j�ud�. Aga loomulikult on seegi teiste hinnata.

Peamisteks alternatiivseteks l�henemisteks Sinu omaga v�rreldes n�ivad olevat Grofi ja Washburni teooria. M�lemad l�henevad vaimule regressiivselt: me peame p��rduma tagasi selle juurde, mille me oleme �ra kaotanud (oma personaalse eluloo k�igus). Kuidas kommenteerid?

Ma austan Stan Grofi tohutult. Ta on ��rmiselt erakordne inimene ning mul on hea meele, et v�in teda s�braks kutsuda. Mulle on tema kirjat��d l�bi aegade v�ga imponeerinud ning ma soovitan neid alati soojalt lugeda. Mis puutub Michael Washburni, siis vaatamata sellele, et meie debatt on v�ga tuline, olen ma olnud algusest peale tema t��de f�nn. Kui ma olin ReVision Journal'i peatoimetaja, siis ma tegelikult isegi v�itlein v�ga pingsalt selle eest, et tema t�id avaldataks. Kuigi tema t��d erinesid sageli minu ideedest, leidsin ma alati, et ta v�ljendab oma ideid v�ga selgelt ja j�uliselt. Ma olen alati soosinud tema t��de avaldamist, et inimesed saaksid erinevaid l�henemisi v�rrelda ise otsustada.

Aga Sinu arvates on nende l�henemiste juures teatavaid vajakaj��misi.

Jah, vaatamata eelnevale on minu arvates nende teoorias kindlasti teatud puudusi ning need puudused on just need, mida Sa enne mainisid: l�ppkokkuv�ttes on nende l�henemine regressiivne. Siisnkohal tuleks teha kaks olulist m�rkust.

Esiteks, ma ei eita mingil juhul seda, nagu ei saaks varasemaid arengustaadiumeid alla suruda, r�huda, moonutada v�i neist v��randuda; olen n�us, et "ps�hholoogiline tervis" eeldab seet�ttu nende allasurutud v�i v��randatud olemise aspektidega kontakti saamist. Freudist alates on modernism seda p�him�tet t�ielikult arvestanud ning ma ise samuti aktsepteerin seda.

Probleem on j�rgmine: me ei saa defineerida arengut allasurumise (repression) abil. Kui allasurumine l�kkaks inimarengut t�epoolest tagant, siis ei oleks lihtsalt �htegi head p�hjust, miks peab areng �ldse j�tkuma. Kui sa l�mastad taime, siis ta l�petab kasvamise ja nii on. Kui ta saab ka vigastada, siis ikkagi ta j�tkab kasvamist � ning see ongi asja juures oluline: ta j�tkab kasvamist.

Teisis�nu, esmaseks ja k�ige olulisemaks printsiibiks on kasvamine, ehk eneseaktualisatsioon ehk areng ehk evolutsioon. See on primaarne. Ning loomulikult pole mingit kahtlust, et selle kasvamise ja evolutsiooni k�igus v�idakse teatud v�imed ja potentsiaalid alla suruda. Aga allasurumine ei ole arengu mehhanism: allasurumine on viga, mis arengu k�igus v�ib tekkida. Eriti just Washburn saab sellest m�istest, mis on lihtsamast lihtsam, valesti aru.

Mis puutub Stani, siis tema on palju hoolikam ja l�heneb asjale hoopis s�gavamalt. Ta ei v�idaks kunagi, et vaimuni j�udmiseks tuleb lihtsalt miski, mis on inimese elu jooksu kaduma l�inud, taas �les leida. Aga ometi, sageli k�lavad ta v�ited nii nagu ta tegelikult v�idaks just seda. Mul tekib tema kirjutisi lugedes selline tunne ja sellest, kuidas Sa oma k�simuse s�nastasid, n�htud, et Sul tekib samasugune tunne. Nii et, kui asjale joon alla t�mmata, siis tehkem koos Stanile ettepanek, et ta oma vaated k�nealuse teema kohta selgemalt s�nastaks.

Kas selle v�ljendil � �vaimu kaotsiminek� on �ldse mingi sisu? Ning m�istel, mille kohaselt inimesed �vaimu juurde tagasi p��rduvad�?

Jah, otse loomulikult. Kindlasti. Aga see ei ole miski, mis �he-, kahe- v�i kolmeaastaselt �ra kaotati! Vanad tarkusetraditsioonid r��givad k�ik universumi loomisest kui Vaimust v�i Jumalast v�i Geist'ist � millist v�ljedait parajasti eelistada � �v�ljalangemisest�. See �v�ljalangemine� v�i �t�hjenemine� (nt Hegeli Abfall v�i kristlike m�stikute kenosis � n�iteid on nii palju!) ei ole iseenesest �halb� � pigem on tegemist Vaimu �lek�llusega, Vaimu Rohkusega, Vaimu loomisviisi ja -maneeriga. Aga meie inimesed � kuigi omaenese vea t�ttu � j��me selle fenomenide v�rgustikku nii k�vasti kinni, et hakkame seda tegelikkuseks pidama. Me usume fenomenidesse, me ei usu noumenitesse. Ja seep�rast me kannatame. Seep�rast oleme sunnitud tutvuma kannatuse matemaatikaga ning samuti piinamismehhanismiga, mida nimetatakse �mina� (self).

Aga see v�ljalangemine ei toimu bioloogilise s�nniprotsessi v�i esimese v�i m�ne hilisema eluaasta jooksul. See toimub samaaegselt Suure Pauguga, kui tekib sansaara � Vaimu l�busa loomet�� suurep�rane v�ljendus. See on aga looming, millest tuleb l�bi n�ha, n�ha selle allikat. P�ris kindlasti ei ole imik Allikaga �henduses. See on m�iste, millest on ��rmiselt v��ralt aru saadud.

Imik peab hoopis kasvama ja arenema � t�pselt nii, nagu toimub kogu �lej��nud evolutsioon � prepersonaalsest personaalseni ja sealt transpersonaalseni, eelteadvusest minateadvuseni ja sealt �liteadvuseni, instinktist egoni ja sealt vaimuni � avastades seel�bi taas oma �lima identsuse. Aga, nagu n�ha, ei ole sellel bioloogilise ema �sast v�ljumisega midagi pistmist.

Hiljutine artikkel Sinust Ameerika ajakirjas New Age kirjutas: �Kuigi Wilber on personaalsel tasandil soe ja kaastundlik, on ta tegelikult samurai, s�dalane, kes ei v�ta vange.� Kuidas kommenteerid?

K�ik me, kes me transpersonaalses valdkonnas tegutseme � seda pole mul vaja Sulle muidugi mainida � oleme konventsionaalsete teoreetikute silmis pilvedes h�ljuvad, veidrikud, segased. Meid peetakse nagu mingisugususteks universumi frenoloogideks. T��pideks, kellel on head kavatsused, aga kes on t�iesti segi.

Nii et ma olen p��dnud olla oma kirjutistes v�ga kriitiline, v�ga selgeid eristusjooni t�mbav, v�ga terav, v�ga intensiivne. Kui keegi soovib selle kohta �samurai� v�i �s�dalane� �elda � lasku k�ia. Mul ei ole selle vastu midagi. M�te on lihtsalt selles, et v�ga m�stilisi ja transpersonaalseid l�henemisviise v�ib esitada ka ilma pilvedes h�ljumata. Kierkegaard osundas, et t�de avaldab ennast vaid siis, kui jahtida teda hullumeelse intensiivsusega � tapa k�ik, �ra v�ta �htegi vangi! � ning ma ise kuulun samuti selle traditsiooni esindajate hulka.

Ma kahetsen aga seda, et osasid inimesi see kirglik l�henemisviis � kirglik stiil � h�irib. Emotsionaalsel tasandil ei meeldi mulle tegelikud vastasseisud � ma tahaksin tegelikult, et k�igile inimestele k�ik teised inimesed meeldiksid. Aga, oh h�da, t�ejahi k�igus tekib vaenlasi. V�ib-olla on mu seisukohad t�iesti valed, v�ib-olla on mul �igus. Aga �ksk�ik, kuidas asjad ka ei oleks � vaenlasi tekib ning ma �ppima suutma selle olukorraga kohaneda.

Naljakas on asja juures see, et kui New Age kasutab seda fraasi � �samurai s�dalane� � siis praktiliselt k�ik Ameerika transpersonaalsed ringkonnad suhtuvad sellesse �s�jamehelikkusesse� soosivalt. Sellel teemal on kirjutatud tonnide viisi raamatuid � Ameerikas tahavad k�ik olla �s�dalased�; k�ik �listavad s�dalast; k�ik aplodeerivad s�dalasele. Kuid n�ib, et mitte keegi ei taha tegelikkuses s�dalasega kohtuda. Kui kohtutakse, siis minnakse �pris n�rvi.

Olen ma tegelikult ka s�dalane? Ei ole aimugi. Ma ise kindlasti ei pea ennast s�dalaseks. Ma kardan, et inimestel tuleb endil selle �le otsustada. Ma ise aravan, et ma olen lihtsalt kirglikult transpersonaalsete teemade lahkamisele p�hendunud ning selle intensiivse kirhlikkuse t�ttu tunnen ma aeg-ajalt vajadust kasutada r�ndavat stiili. Ma soovin, et asjad oleksid teistmoodi.

What projects do you have in progress at the moment? And how do you foresee your writing career in the future?

Pooleli on Kosmose triloogia, mida ma juba mainisin, samuti selle kokkuv�te K�iksuse l�hilugu. Nii veider kui see ka k�la, ma olen t�siselt m�elnud ka romaanide kirjutamise peale.

Miks?

Noh, esiteks, romaanides ei kasutata joonealuseid m�rkusi. Aeg-ajalt tekib lihtsalt t�dimus sellest, et iga �eldud lauset tuleb t�estada. Ma arvan, et p�rast 12 raamatu kirjutamist olen ma teeninud �ra �iguse lihtsalt v�ita, ilma kohustuseta seda t�estada!

Aga enamgi veel, narratiiv on v�ga v�imas suhtlusvahend. Vaadake, mida on korda saadetud lihtsate �ilukirjanduslike� t��dega: Harriet Beecher Stowe'i Onu Tomi onnike viis sisuliselt orjuse kaotamisena USAs. V�i v�tkem Rousseau' Emile, Goethe Noore Wertheri kannatused, Thomas Manni Buddenbrooks. Rahvusvaheline keskkonnaliikumine sai alguse sisuliselt Rachel Carsoni raamatust Vaikiv kevad � see ei ole tegelikult romaan, kuigi lugedes tekib selline tunne, ning ta t�estab otseselt, kui v�imas j�ud on narratiiv. Muide, Freud sai elu jooksul ainult �he olulise auhinna ning selleks oli Goethe kirjandusauhind!

Ning ma arvan, et pole midagi �llatavat selles, et �ks k�ige lugupeetavamaid kaasaja poliitikuid (kes on �ks minu kangelastest), Vaclav Havel, on p�hiolemuselt kirjamees. See on v�ga tervitatav n�htus. See on v�ga �ilis suhtlusvorm ning tundub mulle huvitav.

Soovid veel midagi �elda?

Ma sooviksin tegelikult elada Amsterdamis. Ma ei tee nalja. Ameerikas ei eksisteeri t�sist transtsendentaalset traditsiooni � William James, Ralph Waldo Emerson, Josiah Royce, ja ongi enam-v�hem k�ik. Ameeriklased on kauboid-pragmaatikud � mulle m�jub see v�ga heidutavalt. Ning kui ameeriklastel tekib huvi �transpersonaalsete teemade� vastu, siis on l�henemisviis peaaegu alati �pris hullumeelne ja regressiivne.

Aga ma tahaksin samuti soovida, et k�ik peaksid alati meeles, kui oluline on transpersonaalne praktika. Selleks praktikaks v�ib olla meditatsioon, jooga, kontemplatsioon, visiooni poole p��dlemine, satsang, spirituaalne t�� v�i �ksk�ik milline kannatlikkuse ja meelerahuga tehtav t��.

T�siselt, me peame tegelema praktikaga. Neid inimesi on v�he, kes on Thomas Kuhni ��rmiselt m�jukast �paradigma� m�istest s�gavamalt aru saanud � paradigma ei ole kontseptuaalne idee, vaid see t�hendab praktikat � Kuhni m�istes �eeskuju� (exemplar). Ning transpersonaalsete uuringute praktika, paradigma, eeskuju � kuidas seda ka ei nimetata � on meditatsioon ehk kontemplatsioon.

Niisiis, palun praktiseerige! Olgu praktika teile teejuhiks. Ma usun, et kui teie praktika muutub k�psemaks, siis kummardub Vaim teieni ning �nnistab iga teie s�na ja tegu, aitab teil j�uda iseendast v�ljapoole, Jumalik tuli puhkeb l�kkele nagu tuhat p�ikest, teile saab osaks �ks �nnistus teise j�rel, te j�uate koju � igal m�eldaval viisil. Ning seej�rel, vaatamata k�igile vabandustele ja vastuv�idetele, tekib teil sisemine vajadus oma visioone jagada. Ning just t�pselt seet�ttu leiame me � sina ja mina � teineteist. Vaim p��rdub siis iseenda juurde tagasi.

Sina ja mina leiame teineteist. Ning meie dialoogis, meie vastastikuses tunnustuses, s�pruses, austuses � peatselt koguni vastastikuses armastuses! � haarama me endasse Kosmose Vaimu ning tunnetame selle vastu �limat aukartust. Alati �lev Ralph Waldo Emerson: �Siira vestluse �hiseks s�dameks on �listamine.� Ja imekaunis H�lderlin: "... me naeratasime vaikselt, tunnetasime omaenese Jumalat oma vestluses, oma �hises hingelaulus.�

Oma �hises hingelaulus.

T�nan vestluse eest!

Frank Visser on ITA hollandi sektsiooni ajakirja Panta toimetuse liige. See intervjuu ilmus Panta 1996. aasta kevadenumbris. Samuti ilmus see Euroopa ITA ajakirja Eurotas 1997. aasta kevadenumbris.

M�RKUS: See intervjuu toimus 1995. aasta suvel, p�rast seda on Wilber kirjutanud teoreetilisi essesid sisaldava raamatu Vaimline silm, mis on osaliselt p�hendatud oma teooria ning Grofi, Washburni ja teiste transpersonaalsete teoreetikute ideede vaheliste erinevuste k�sitlemisele. Selles raamatus anal��sib Wilber omaenese intellektuaalset arengut ning jagab selle 4 faasi, mida ta kutsub Wilber-I kuni Wilber-IV. Umbes aastal 1979 l�bis ta intellektuaalse kriisi ning �tles lahti oma esimese kahe raamatu (Teadvuse spekter ja Ei mingeid piire) enam-v�hem romantilis-jungilikust l�henemisviisist. Ta raamistas oma teadvuse spektrimudeli �mber: ��rmusteks ei olnud enam personaalne (vari) ja transpersonaalne (Meel, Mind), vaid prepersonaalne (keha) ja transpersonaalne (vaim). Personaalse sf��ri asetas ta nende kahe vahele, samuti kirjutas ta selgelt lahti prepersonaalse sf��ri olemuse. Varasemates raamatutes ei olnud selle teema k�sitlus veel korrektne. Selles intervjuus n�ib Wilber sellest faktist m��da vaatavat (FV).