KRIITIKAL ON VAIMNE VÄÄRTUS

KEN WILBERI KIRG

Külaskäik Ken Wilberi juurde, jaanuar 1997

Frank Visser

Palju aastaid on Ken Wilber'it (s. 31/1/1949) peetud üheks kõige olulisemaks mõtlejaks transpersonaalse psühholoogia vallas, mis on üks väheseid psühholoogia koolkondi, mis võtab vaimseid kogemusi tõsiselt. Alternatiivses maailmas on ta olnud alati „veider vend“, kes paneb teistel pea valutama. Paljud jäävadki Jungi jumaldama – mitte aga Wilber. Paljud vaatavad Freud'ile ülevalt alla – mitte aga Wilber. Paljud peavad holismi uueks gospliks – mitte aga Wilber. Paljud peavad süüdlaseks intellekti – mitte aga Wilber. Milline on siis selle mehe nägemus, kes on nüüdseks juba 20 aastat kirjutanud vahel keerulisi, vahel ka mitte väga keerulisi, aga alati äärmiselt originaalseid raamatuid spirituaalsest psühholoogiast ja selle laiematest rakendustest? Frank Visser reisis Hollandist USAsse Boulderi linna, et temaga isiklikult kohtuda.

Olen jälginud Wilberi raamatuid juba varastest 1980-test alates. Palju aastaid olen ma püüdnud temaga kontakti saada, asjatult. Lugedes õpinguaastatel Atmani projekti (ma lõpetasin ülikooli 1987. aastal religioonipsühholoogina), mõistsin ma koheselt, et Wilberil on õnnestunud see, mida ma ise otsisin: tõeliselt teaduslik lähenemine inimese vaimsele küljele. Ma üritasin oma ülikoolis Wilberit tutvustada, kuid kohtasin vastuseks viisakat huvi või ükskõiksust. Ma tõlkisin selle raamatu ära, sain ta avaldatud (kuigi majanduslikult ei tasunud see ennast ära) ning saatsin pidevalt Wilberile kirju kommentaaridega – tulemusteta. Vahepeal olin ma saanud teada, et ta elas ja töötas erakuna, ei vastanud kirjadele ning suhtles oma kolleegidega peamiselt avaldatud tööde kaudu – vähemalt liikus selline legend.

Kui kaheksakümnendate keskel – „kümme raamatut hiljem“ – polnud temast ikka midagi kuulda, sest ta naine oli haigeks jäänud ja ta ise kirjutamisest täielikult loobunud (sellest perioodist kirjutas Wilber raamatu Arm ja visadus), näisid šansid teda näost näkku kohata nullilähedased. Aga aastal 1995 ilmus Wilberi uus uskumatult massiivne raamat veidra pealkirjaga Seks, ökoloogia, spirituaalsus ning ma läksin just sel aastal USAsse Rahvusvahelise Transpersonaalse Assotsiatsiooni (ITA) aastakonverentsile. Sellel üritusel kuulsin ma teisest uuest raamatust, milleks oli Kõiksuse lühilugu. Ma ei suutnud ära oodata, et saaks selle ära tõlkida! Tagasiteel külastasin ma Wheatoni linnas kirjastust Theosophical Publishing House (ma ise olen samuti teosoof), mis on andnud välja Atmani projekti. Me pidasime kirjastuse peatoimetajaga maha niivõrd inspireeriva vestluse Wilberi teemal, et kui ma olin lahkumas, andis ta mulle paberilipaka peal Wilberi salajase faksinumbri.

FAKSISUHE

Tagasi koju jõudes proovisin ma kohe õnne ning faksisin Wilberile oma muljed transpersonaalsest kongressist ning samuti aastate jooksul kuhjunud küsimused. Mul ei tulnud vastust kaua oodata. Juba järgmisel päeval sain ma Wilberilt faksi teel pika vastuse. Sellest sai alguse intensiivne mõttevahetus, mis on jätkunud tänase päevani, kogu aeg faksi teel – võiks isegi rääkida sõbralikust faksisuhtest.

Kui ma möödunud aasta lõpul nägin Internetis kuulutust jaanuaris San Franciscos toimuva Wilberi konverentsi kohta, siis hakkas hinges kraapima. Kas Wilberiga on üldse võimalik kohtuda? Konverents oli jätk diskussioonile, mis oli toimunud kolmes järjestikuses ajakirja ReVision numbris. Wilber oli kunagi selle ajakirja kaasasutaja, aga nüüd oli ajakiri juba aastaid sõudnud teisel kursil. Nendes numbrites olid Wilberi peamistelt oponentidelt – nagu näiteks Stanislav Grof'ilt, Michael Washburn'ilt ja paarilt teiselt – ilmunud pikad artiklid ning Wilber oli nendes sisalduvale kriitikale punktide kaupa vastanud, nii et kogu lugu meenutas esimest tõelist kooruma hakkavat transpersonaalset dialoogi.

Fakt, et Wilber konverentsist osa ei võta, mind ei üllatanud, sest sarnane põhimõte oli tal olnud juba viimased 20 aastat. Aga kas teda ei huvitaks teada saada, mida temast kui inimesest ja tema töödest seal arvati? Ma otsustasin riskida ja pakkusin välja, et külastaksin teda kohe pärast konverentsi tema kodus Boulderis, et anda talle ettekannetest ülevaade ja öelda üksteisele tere.

OTSE KÜMNESSE

Aga, oh häda, ta vastas, et tal on sel ajal mõtluspaus – „ritriit“ (retreat) – pärast aga loeb mõned loengud Naropa Instituudis ning peab seejärel pöörduma taas intensiivselt Seks, ökoloogia, spirituaalsuse järje kirjutamise juurde. Kuid järgmisel päeval saabus järgmine faks: Wilberi konverentsi tõttu otsustas Wilberi kirjastus Shambhala ilmutada tema uue raamatu Vaimline silm – millest ühe osa moodustasid põhjalikud vastused konverentsi materjalidele – mõned kuud varem. Sel põhjusel pidi ta viibima San Franciscos, kus konverents peeti; pärast konverentsi pidi ta aga kohtuma mitmete heade sõpradega pidudel, kuhu ka mina olevat lahkesti oodatud. Võivat aga juhtuda ka, et ta sõidab kohe tagasi Boulderisse...

Kuna aega oli vähe ja ma pidin lennupiletid kinni panema, palusin tal täpsemalt vastata. Vastus saabus käsitsi kirjutatud faksi kujul: „Võid peatuda mu majas ühe öö. Mul on külaliste jaoks tuba. Tule esmaspäeval, lahku teisipäeval.“ Viisteist aastat kannatlikkust tasus ennast lõpuks ära...

Mul oli pisut õnne ning sain pileti Denverist San Franciscosse, kuigi United Airlines üritas kogu üritust saboteerida, küsides edasi-tagasi pileti eest 1250 dollarit. Mul õnnestus saada odavam pilet mingi tundmatu Aasia reisibüroo kaudu, mis vahendas Denveri kohaliku lennufirma reise. Täis ootusi lendasin Denverisse, kust sõitsin bussiga edasi Boulderisse. Boulderis kohtusin Wilberiga hotelli Boulderado vestibüülis – kohas, mille ta oli välja pakkunud. Rahvast tulvil hotelli vestibüülis ei ole Ken Wilberit kuigi raske ära tunda – kiila pea ja tohutu kere tõttu ulatub ta üle kõigi teiste peade. Laia naeratusega jalutab ta minu juurde ja juhatab mind oma väljas parklas ootava džiibi juurde.

Sellest hetkest alates algab sõbralik vestlus, mis katab kõike, alates möödunud nädalavahetusel toimunud konverentsist, Colorado looduse ülevoolavast ilust, lennukompaniide röövellikest hindadest ning lõpetades kõigi nende asjadega, mis talle parasjagu pähe tulevad. Pärast sõitu üle mägede jõuame tema koju – ta elab kõrgel mägedes šveitsi stiilis šaleed meenutavas majas Rocky Mountains'i nõlval, kust avaneb suurepärane panoraamvaade.

Me siseneme majja ning istume tema köögiga ühendatud elutuppa – mina baaripukile, tema valamu kõrvale, toetudes seljaga vastu kappi – ning alustame jutuajamist, mis kestab 9,5 tundi jutti. Kell on neli päeval, kui me alustame. Umbes poole kaheni öösel me räägime ja räägime katkematult kõige sügavamatel (ja kõige profaansematel) teemadel. Ta teeb kõiki asju väga intensiivselt – räägib kirglikult, kuulab tähelepanelikult. Väljendab ennast kas väga peenelt või väga jõuliselt. Ning tal on erakordne huumorimeel. Eelkõige on ta aga äärmiselt lahke ning muretseb pidevalt minu heaolu pärast („On Sul mugav, Frank?“).

Wilberi välimus on tähelepanuväärne. Tema kiilaspea vajab pisut harjumist. Tema väljendusrikkus on teine rabav iseloomujoon. Ta rõhutab kõike, mida ta ütleb, hoogsate žestidega. Nii kõrgel mägedes nii päikeselises kliimas elamise tõttu on ta päevitunud ning näeb endassetõmbunud eraku kohta väga terve ja reibas välja. Riietunud teksadesse ja mitu numbrit suuremasse särki vastab ta täiesti pildile, mis on temast kujunenud: ta elab oma töö nimel, erakluses, ning ei hooli sellest, milline ta välja näeb.

REGRESSIIVNE

Üks esimesi küsimusi, mis ma temalt küsisin, oli: miks ta ei tulnud tema töödele pühendatud konverentsile. Ta selgitas, et ReVision'is ilmunud artiklid ei olnud teda kohalviibimise kasulikkuses piisavalt veennud. Ta oli enamike artiklite keskpärases kvaliteedis pettunud. Ning kuigi ta mõistis feministlikest, ökoloogilistest ja süvapsühholoogilistest ringkondadest tulevat kriitikat, tundus talle, et see kõik oli asetatud regressiivsesse raamistikku ning ei väärtustanud modernismi panust piisavalt.

Tundide möödudes saab mulle kristalselt selgeks, miks ta on alati oma töödes väljendanud niivõrd reserveeritud suhtumist enamike alternatiivsete ja transpersonaalsete lähenemiste vastu. Nagu kõik tema töödega tuttavad inimesed teavad, peab Wilber enamikke – kui mitte kõiki – New Age'i või Uue Teaduse inimarengu mudeleid regressiivseteks või reduktsionistlikeks – seda vaatamata sellele, et paljud neist peavad ennast paljutõotavaks teaduse ja vaimsuse sünteesiks.

Oma massiivses raamatus Seks, ökoloogia, spirituaalsus ründas ta esimest korda teravalt kõiki neid kahtlasi kaasaegse „spirituaalsuse“ suundi – saades nii endale veel mõnedki vaenlased. Tegelikult oli konverentsi paljude ettekannete põhiliseks sõnumiks see, et tema – kui vaimne autoriteet – peaks teadma oma vastutust ning teiste lähenemisviiside vastu rohkem kaastunnet ja austust üles näitama. Taolist kriitikat, nagu Wilber oli teinud, peeti mittespirituaalseks...

OOTAMATULT TERAV

Kui ma talle selle väite esitan, muutub ta järsku väga teravaks ja keskendunuks. Tema arvates on vaimsete traditsioonide sügavus populaarsetes vaimsusekäsitlustes – näiteks raamatutes „Veevalaja ajastu“ (Aquarian Conspiracy) või „Coelestinuse ettekuulutus“ (Celestine Prophecy) – peaaegu täielikult kaduma läinud.

Ta selgitab, et erinevalt tema teooriast on mainitud vaateviisid äärmiselt dualistlikud (vaatamata sellele, et nad pretendeerivad holistlikkusele). Nad räägivad ainult kahest poolusest: ego ja Mina (Jung), ego ja Alus (Washburn), ego ja olemus (Hameed Ali), ego ja keha (Lowen) jne. (On huvitav märkida, et Wilber teeb oma kahes esimeses raamatus – Teadvuse spekter ja Ei mingeid piire – sama, rääkides egost ja Meelest, FV.)

Nende autorite arutluskäik on üldjoontes järgmine: inimene on oma arengu algul oma Minaga täielikus ühenduses, kuigi ta ise seda ei teadvusta. Täiskasvanuks saamise protsessi käigus surutakse see transtsendentne reaalsus alla ning areneb välja ego. See ego ei kaota kontakti mitte ainult kehaga, vaid ka vaimse sfääriga. Selleks, et täiskasvanuna taas spirituaalseks saada, peame me sellest allasurutud aspektist vabanema, et ego saaks taas Minaga ühineda – nüüd aga juba teadvustatult. Keskmist – ego ja meele – faasi vaadeldakse niisiis teatavas negativses valguses; vaimset arengut käsitletakse aga regresseeruva protsessina. Ehk – me peame pöörduma tagasi selle juurde, mille ära kaotasime.

Sageli tunnistatakse ainult kahte kategooriat: „head“ ja „halba“. „Hea“ tähendab: loodust, keha, holismi, ühisust, sidusust, primitiivseid kultuure, feminiinset, kvantfüüsikat jne. „Halb“ tähendab: kultuuri, meelt, atomismi, jagamist, järjestamist, modernismi, maskuliinset, klassikalist füüsikat jne.

SÜGAVUSE MÕÕDE

Wilber kritiseerib seda dualistlikku vaadet enneolematu agarusega. Niinimetatud Uus Teadus – segu süsteemiteooriast, holograafiast, kvantfüüsikast, kaoseteooriast ja teistest uutest esilekerkivatest teaduslikest moevooludest – on Wilberi jaoks sama materialistlik, nagu paljupõlatud Descartesi ja Newtoni Vana Teaduski (viimased esitasid tegelikult kohati vägagi holistlikke seisukohti). Nii atomism kui holism on lauskmaa (flatland) ideoloogiad, tegelikult peaksime inimteadvust aga hoopis sügavuti uurima.

Terviklikkus ei ole vaimsem kui jagatus, lisab Wilber kiirelt, sest on olemas nii terviklikkuse ebaküpseid vorme kui ka jagamise küpseid ning vaimseid vorme. Normaalseks arenguks on vaja mõlemaid. Paljud peavad loodust (sest see on kosmiline!) vaimsemaks kui kultuuri (mis on „pelgalt“ inimese leiutis). Wilberi jaoks on asi täiesti vastupidi. Tõsi küll, loodus on jumalik, kuid kultuurimaailmas avaldub inimmeel, mis on palju vaimsem kui mitteteadvuslik loodus. Niinimetatud primitiivsed kultuurid ei ole automaatselt vaimsemad kui niinimetatud sekulariseerunud lääne kultuur. Nad võivad olla väga dogmaatilised, kultiveerida grupimentaliteeti ning takistada individuaalset kasvamist.

Mõnedes ringkondades peetakse keha vaimsuse koduks, sest arvatakse, et see on tegelikum ja energilisem kui kummituslik ego: me ei peaks elama liiga palju oma peas, me peaksime pöörduma oma meelte juurde, sest miski on tegelik ainult siis, kui teda kehaliselt kogeda jne. Wilberi vaade vastandub sellel lähenemisele teravalt – inimese võime oma keha ületada on märk arengust ning seega ka samm vaimsuse poole.

Ning viimaks, ütleb Wilber, feminiinne ei ole automaatselt vaimsem kui maskuliinne, kuigi selline mulje võib suure osa ökoloogiaalase ja feministliku kirjanduse põhjal jääda. Mehi kirjeldatakse lollide olenditena, kes peavad sõdu ja rõhuvad naisi, naisi peetakse aga vaimseteks, sest nad teavad, kuidas olla suhetes ning kuna nad oskavad seoseid luua. Wilberi jaoks on mehed ja naised täpselt sama vaimsed või mittevaimsed, sest mõlemad peavad läbima raske arenguprotsessi - prepersonaalsest personaalseni ja sealt transpersonaalseni. Mehed teevad seda omal moel, rõhuga agentsusel (agency), naised teevad seda omal viisil, rõhutades ühisust (community) – kumbki ei ole aga oma olemuselt teisest vaimsem.

Wilber pakub välja kolmeastmelise arengumudeli: prepersonaalsest staadiumist personaalseni ja sealt transpersonaalseni. Siinkohal võiks tuletada meelde teisi analoogseid kolmeastmelisi mudeleid, näiteks: keha, hing, vaim; instinkt, intellekt, intuitsioon; müütiline, mentaalne, müstiline; loom, inimene, jumal; jne. Asja tuum on aga järgmine: esimene staadium, mida kaheastmeline mudel peab „heaks“, on tegelikult kõige primitiivsem faas. Ning teine staadium, mida kaheastmeline mudel peab „halvaks“ (ego, meel, lääne kultuur), on tegelikult samm edasi, spirituaalse suunas.

Lühidalt: oma arengu – nii individuaalse kui kultuurilise arengu – kestel ei liigu me mitte hea juurest halva juurde, vaid hea juurest parema juurde ning sealt parima juurde. Ego ei ole enam vaimu vaenlane, vaid tema parim sõber, sest just ego aitab meid mitteteadvuslikust loodusest välja. Need kaks mudelit omistavad tüüpilistele modernistlikele väärtustele – nagu ratsionaalsus ja individuaalsus – väga erineva väärtuse.

Neid kahte lähenemisviisi on kerge eristada, pöörates tähelepanu sellele, kuidas väärtustab antud mudel ego ja meelt. Milline kaasaegne vaimsuse tee väärtustab näiteks võrdlevaid uuringuid ja intesiivset intellektuaalset tööd? Paljud peavad tööd keha ja emotsioonidega palju vaimsemaks kui oma meele kasutamist – just sellist suhtumist nimetab Wilber regressiivseks kalduvuseks. Mulle kerkib hetkeks pähe mõte, et kui seda ideed mõista, ei ole vaja kõiki Wilberi viitteist [praeguseks (2003) üheksatteist – Tlk.] raamatut lugeda.

ROMANTISM vs. IDEALISM

Me hakkame sööma kuuma võileiba, kuid laseme sellel taas ära jahtuda. Wilber selgitab, et tema seisukohta võib kohata ka lääne filosoofia ajaloos. 18. ja 19. sajandil tekkis Valgustusajastu domineerivale ratsionalismile vastukaaluks kaks liikumist. Romantism pööras mõistusele selja, kuulutas looduse, keha ja emotsioonid pühaks ning pooldas jumalikku loodusesse tagasipöördumist.

Idealism seevastu pidas loodust samuti jumalikuks, aga see oli unne suikunud jumalikkus – Jumal hakkab ärkama alles inimolendites. Looduses suudame me tänapäeval kergesti Jumalat näha, aga kas me suudame teda näha ka kultuuris – sellistes kaasaja saavutustes, nagu demokraatia, orjuse kaotamine, inimõigused, vabadusliikumised, ratsionaalsus, tolerantsus jne?

Idealistide arvates järgnes neile kahele ka kolmas staadium – staadium, milles Vaim saab iseendast teadlikuks. Wilberi järgi on vaimsus seotud ainult kolmanda staadiumiga, mitte aga antiratsionalistliku looduse romantiseerimisega. See romantiseerimine tegelikult blokeerib vaimse kasvamise – see on õel, sest see pikendab kannatust, selle asemel, et kannatus välja juurida, lisab Wilber kaastundlikult. Kuna ta nägi niivõrd paljude lähenemiste puhul, et „sügavus oli puhkusele läinud“, siis otsustas ta neid lähenemisviise avalikult ja otse kritiseerida. „Kriitikal on vaimne väärtus,“ võtab ta oma jutluse kokku.

Viimaks ütleb ta, et tal on aeg magama minna ning jätab mind koos mu hollandi õllega elutuppa öist Denverit imetlema. Viimased tunnid on pannud pea üpriski ringi käima ning ma püüan enda peas selgust luua. New Age otsimas unele suikunud Jumalat? Ratsionaalsus kui samm vaimsuse poole? Sekulariseerimine kui Jumala tegu? Vähemalt on tegemist väga originaalsete ideedega...

Kuna uni ei tule sel ööl kuigi kergelt – kes saakski magada, ööbides oma iidoliga sama katuse all? – siis rändan ma mööda tema kolmekorruselise maja esimest korrust ringi. Tuhanded raamatud, mida ta on väidetavalt lugenud, on tõepoolest kõik olemas, korralikult teemade kaupa grupeeritud. Riiulitel on mitmeid tema raamatute tõlkeid – praeguseks on tema 15 raamatust kokku 16 tõlget. Leidub palju saksa-, hispaania- ja portugalikeelseid tõlkeid, aga on ka hiina- ja jaapanikeelseid. Hoida käes raamatu Ei mingeid piire hiinakeelset tõlget on tõeliselt veider kogemus! Teisel korrusel on köök ja elutuba koos suure värviteleviisoriga, mis näitab pidevalt tema lemmikkanalit – Travel Channel'it – kus reklaamitakse reise Euroopasse. Kolmandal korrusel ta töötab ja magab ning sealgi leidub hulgaliselt raamatuid.

AJULAINED

Järgmisel hommikul näitab ta mulle – teatava uhkusenoodiga – videosalvestust, mis on tehtud temast, kui ta EEG aparatuuri külge ühendatuna mediteerib. EEG-aparaat registreerib beetalaineid (harilik ärkvelolek), alfalaineid (lõdvestunud ärkvelolek), teetalaineid (unenägemine) ja deltalaineid (sügav uni). Ta on võimeline nelja sekundiga sisenema seisundisse, kus kogu aktiivsus langeb nulli, jäävad ainult nõrgad deltalained. „See on nirvaana,“ ütleb Wilber, nagu räägiks millestki täiesti igapäevasest, „nirvikalpa samadhi“. Mul jääb hing kinni. On see nii lihtne? Või ehk ka mitte, sest Wilber on praktiseerinud zen-meditatsiooni 20 aastat.

Nii jõuame ühe tema lemmikteema juurde: ka kõige kõrgemate teadvuseseisundite puhul on võimalik mõõta ajus toimuvaid füsioloogilisi protsesse, kuigi need mõõtmised ei ütle meile midagi selle kogemuse subjektiivse külje kohta. Täpne teaduslik uurimistöö moodustab ühe integraalse osa tema lähenemisest.

Me istume džiipi ja sõidame üles mägedesse, nautima Denveri tasandikele avanevaid suurepäraseid vaateid. Üle tee jookseb hirv. Kuigi talle väga meeldiks elada San Franciscos – ta on tegelikult suurlinnainimene, tunnistab ta mulle – on Boulderi vaikne õhkkond kirjutamiseks ideaalne. Me laskume Boulderisse – ülikoolilinna, kus ei asu mitte ainult Colorado Ülikool, vaid ka Chogyam Trungpa poolt asutatud Naropa Instituut. Me istume ühte kohvikusse maha – bussini, mis mind tagasi Denveri lennujaama viib, on jäänud vaid pool tundi – ning kuna tundub, et oleme rääkinud juba enam-vähem kõigist teemadest, siis palun ma ühel kohalikul elanikul meist kahest ühise foto teha. Selle trofee tahan ma koju kaasa viia!

Keni ja kohvikupidaja vahel, kes meid nähtavasti ära ei tunne, areneb naljakas dialoog:

„Kuidas te üksteist tunnete?“

Ta tõlgib Hollandis minu raamatuid.“

„Millest Sa siis kirjutad?“

„Ida-lääne asjadest, psühholoogiast, filosoofiast – sedasorti asjadest.“

„Oo, väga tore.“

„Üks mu viimaseid raamatuid kannab pealkirja Kõiksuse lühilugu. See on raamatupoodides müügil. Selle võib kergesti ära tunda, sest kaane peal on minu kole lõust.“

„No siis ma peaksin seda lugema, sest ma pean teadma, millega minu kliendid tegelevad.“

Maailmakuulus autor võib isegi oma kodulinnas olla tundmatu! Praegune õpilaste põlvkond tunneb teda vähem kui nii-öelda vanemad õpilased, selgitab Wilber. Ta võib minna kohvikusse või kinno, ilma et teda igal sammul ära tuntaks. Kuid Boulderis on samuti ajad muutumas.

Kui jõuab kätte hüvastijätu aeg, siis ütleb Wilber naljaga pooleks: "Ma olen ameeriklane, seega peame me üksteist kaisutama." Jah, mina olen küll hollanlane, aga sel hetkel oleme täielikud hingesugulased: kaks meest, kes mõlemad üritavad leida võimalust, kuidas läheneda vaimsusele teaduslikult, kes on emmates veidi kohmetud, kuid tunnevad üksteise vastu sügavat sümpaatiat. Ta embab mind hoogsalt ja surub mind vastu oma rinda. Ja siis on ta läinud, kadunud mägedesse oma džiibiga.

TIHE UDU

Denverisse jõudes katab lennujaama tihe udu. Järgmised neli tundi ei toimu halva nähtavuse tõttu ühtegi lendu. Wilber kirjutas kunagi ajakirja ReVision ühes numbris, mis oli pühendatud tema töödele:

"Paljud meist näevad liigagi selgelt, kui halvas seisus on meie praegune vaimupõld. Nad tajuvad kogu põldu katvas reaktsioonilises, antiprogressiivses ja regressiivses udus tõsist ohtu" (19. aastakäik, nr. 2, lk. 30-31).

Tundub nagu tahaks loodus selle mõtte veelkord alla joonida.

Frank Visser (1958) on tõlkinud hollandi keelde Wilberi „Atmani projekti“ ja „Kõiksuse lühiloo“ ning on kirjutanud Wilberi elust ja loomingust sissejuhatava raamatu pealkirjaga „Mõte kui kirg“, mis on lühikese aja jooksul tõlgitud kuude keelde. Visseri lemmiktegevuseks on transpersonaalse psühholoogia võistlevate paradigmade võrdlemine ning transpersonaalse psühholoogia ja esoteerilise traditsiooni kokkupuutepunktide otsimine. Viimasel teemal on ta kirjutanud raamatu pealkirjaga Seitse sfääri (1995).